Pädastes...

See oli nüüd veidi üle kahe nädala tagasi, kui hommikul otsisime kapist välja koti, pakkisime asjad ning alustasime sõitu Virtsu sadama suunas. Ma olen alati arvanud, et ükskõik kuhu Sa Eestis ei reisiks, siis külaskäik meie väikestele saartele on alati justkui sõõm värsket õhku. Mandrilt ära minnes siseneksid nagu teise maailma ning jätad igapäeva töö ja kiiruse endast seljataha. See on alati nii, vähemalt minuga ning seetõttu võtan meeleldi selliseid reise ette. Isegi väike eemalolek annab uut energiat. Seekord oli aga reis erilisem ja seda seetõttu, et meie sihtkohaks oli Pädaste mõis. Koht, kuhu pole ma varem sattunud, aga siiski kuulnud sellest nii palju. Olen positiivseid muljeid Pädaste kohta saanud nii paljudelt ning justkui olin arvestanud sellega, mis ees ootab ning mida oodata. Siiski pean ma ütlema, et needsamad ootused ja teistelt kuuldud muljed olid vaid pisike osa sellest, sest kõik oli veegi maagilisem ja meeldejäävam.

Ma justkui teadsin, mida oodata, kuid siiski ei osanud ma oodata miskit. Mulle meeldisid Pädastes olevad pisikesed detailid, mis kõik ühtse tervikuna suurt rolli mängisid... ikka selleks, et teha Sinu külaskäik meeldejäävaks. Mulle meeldis see, kuidas iga asi  oli omas paigas ning mingil hetkel olulist rolli mängis. Mulle meeldis see vaikus, mida Pädaste sügisesel ajal pakkus. Mulle meeldis see udune hommik, kui olin oma toas ärganud ning suure kardina akna eest kõrvale tõmmanud. Mulle meeldis see energia, mis kummalisel kombel Sind võimust võttis ning üdini hea tunde tekitas. Mulle meeldis see ürdilõhnaline ürdiaeg, kust nii mõnegi uue lemmiku leidsin. Mulle meeldis see õhtusöök, mis tekitas igal käigul vaimustust ning põnevust. Mulle meeldis see elevus endas, mida tekitas iga hetk Pädastes.... Ma oli sattunud muinasjuttu, polnud kahtlustki!

Saabudes tekkis tunne, justkui oleks rännanud kuskile kaugele. Väike jalutuskäik randa vaid kinnitas seda. Loomulikult on ainuüksi Muhu saar eriline paik, mis palju sellele tundele kaasa aitab. Jalutad mööda mereäärt ning suundud väikest looklevat rannateed aina edasi. Vaikus, see on nii nauditav ning võikski kestma jääda. Eriline tunne, millega kohtud vist tõesti ainult Eesti väikesaartel. 

Pädastel on oma ürdiaed. Koht, kuhu on kasvama pandud hulgaliselt erinevaid ürte, maitsetaimi ning mitmeid taimi, mis esmapilgul arvatuna võiks vaid silmailu pakkuda. Nii mõnigi maitstaime nimi on mul nüüd märkmikusse märgitud ning punasega juurde kirjutatud: järgmine aasta kasvatan! Aeg ürdiaias lendas märkamatult ning järsku oligi käes õhtusöögiaeg. Ootasin juba pikemat aega seda, mida võiks pakkuda Pädaste mõisa restoran Alexander. Kuulub ju mitmendat aastat Eesti parima restorani tiitel just sellele restoranile. Sealses köögis tegutseb nüüd ka uus peakokk Yves Le Lay. Ma pean ütlema, et õhtusöögil kogu maagia jätkus. Need maitsed olin nii värsked ja meistelikult kokku sobitatud. Iga element taldrikul oli mõttega ning mitte juhuslikult sinna sattunud. Mis mulle veel meeldis, oli teenindus, kuidagi vahetu ja sõbralik, mitte üleliia hoolitsev, mis tihti just kuidagi ebameeldivalt mõjub. Seetõttu suur kniks meie teenidajale õhtusöögil. Hakkas lähenema peaaegu juba südaöö, kui kogu õhtusöök lõppes.  

On hommik. Nagu eelnevalt mainisin, tõmbasin akna eest suure kardina ning imetlesin pisut udust ja rahulikku hommikut, mis kogu mõisa aia enda alla mattis. Seesama maagia jätkus hommikusöögilauas. Astusime valgusküllasesse verandale ning seal oli kaetud pisike armas lauake kahele. See laud oli mõeldud meile, mis pikaks hommikusöögiks justkui loodud. Jah, hommikusöök venis pikale, sest tahtsid nautida nii toitu, kui väljas olevat pisut sügiseseks muutunud ilma, mis tekitas pigem rõõmu kui tuska. Muinasjutt kestis ning sinna olekski tahtnud jääda….. See lühike puhkus sai aga läbi, kuid see aeg oli veedetud suurepäraselt. Elamuste pagas täis, sõitsime häärberist välja ning Pädaste jäi seljataha, muutudes aina pisemaks ja pisemaks. Oli tore, meeldiv ja meeldejääv kohtumine!