Vanaema švipsis banaanisaiad

Kui mõni aeg tagasi rääkisin ma kahest teles jooksnud reklaamklipist, kus osalesin.... siis nüüd on jällegi põhjust rääkida järgnevatest võileiva reklaamklippdest, mis valmistatud uue toote - Mitmevilja rösti tarbeks. Eriliselt raskeid retsepte klippides ei ole - mõte on lihtsalt pakkuda miskit lihtsat ja kiiresti valmivat, mis aga siiski on aga erinevatest lemmikkomponentidest kokkusobitatud maitseelamus. (Klipid paigutasin selle postituse alla;) Esmalt saavad kokku minu ühed lemmikumad toorained - kitsejuust, redised ja idud (jah, idud on minu võileibadel kui kirss tordil) ja siis üks mõnus üllataja katsetuste käigus ehk traditsioonilise magus-soolane kooskõla - toorsuitsusingi-melonisaiad rukolaga. Rukola on minu vaieldamatu lemmik juba aasta jagu. Talvel varustab mind sellega kohalik pood, suvel lokkab majatagune ürdipeenar sellise headusega.

Nendest videoretseptidest veidi hiljem, praegu aga üks eriline magus üllataja - vanaema švipsis banaanisaiad. Nuputama palju ei pea, sest nagu nimigi ütleb, sisaldavad need parajas koguses alkoholi. Eelkõige on maitsemeeltele pai iirise-moodi kate, mis koosneb meest ja konjakist. Teisalt on küpsebanaanide sobivus kogu selle kompotiga lausa taevalik. Väikese vihjena võib öelda, et kui lasta banaanisaiadel hetke jahtuda, siis taheneb banaanidele valatud kaste veidi tahkemaks maitsvaks iirisemassiks. Muidugi, kui praebanaanid ei maitse, siis ei aita vist isegi see retsept, kuid samas kunagi ei tea:) Need lihtsad švipsis saiad väärivad proovimist - puhkepäevadel on pannkookide eest, tööpäevadel väike preemia õhtuks. Ja nüüd....... võileivale!

Ja kui võileivaideid napib, siis saab vaadata 17 erinevat võileivaretsepti sellelt lehelt. 

Sibula galette

Sedasama sibulapirukat olen ma teinud nüüdseks niipalju, et võiks juba vaikselt end sõltlaseks kutsuda. Miskipärast tuletab mulle selle sibula galette´i sõltuvus meelde minu iga-suvist tomatihullustust - aega, kui kasvuhoones on valmis küpsenud omaenda kasvatatud punased tomatid. Koos suhkru sisse kastetuna on need täiesti lubamatult head, nii et mõne aja möödudes märkad piinlikult peaaegu tühja suhkrukaussi. Selle sibulapirukaga on sama lugu - oma lihtsuses on see täiesti uskumatult hea. Minu viimase aja poolehoid ja plusspunktid lähevad just sellele pirukale juba ainuüksi oma lihtsuse tõttu. Pealegi, kellel ei leiduks alati külmkapis veidi hapukoort, mõni sibul ja üks karbitäis sulatatud juustu - tõsi mozzarella järgi peab ikka poodi lippama, aga see on ka kõik. 

Sibulasupp kookospiimaga

Minu vaieldamatuteks lemmikuteks on supid. Nii nagu tõeline supiarmastaja, siis valiv ma suppide osas ei ole - söön nii püreesuppe, vürtsikaid kalasuppe, suviseid külmsuppe, kui ka klassikalist ja paljudele lapsepõlve õudust meenutavat piimasuppi. Viimane on muuseas minu lemmik koos pehme-pehme saiaga, millel peal traditsiooniliselt kiht taluvõid ning paar sprotti (või kilu). Loomulikult kõige tavalisem kanasupp on see, mida võiksin süüa kasvõi ülepäeviti. Kõige klassikalisem Tom Kha meeldib mulle ka, tänu millele valmis ka seesama retsept. Õigemini öeldes, tekitas isu kookospiim, mis supis vägagi teretulnud kaaslane kanale.

Suitsukanatrühvlid killukese pirniga

See, et paar päeva tagasi toidublogide Top10 avaldati on vist paljudele teada. Rõõm oli asuda kolmandal kohal koos toidublogi Sööme silmadega. See retsept valmiski tegelikult toidublogide artikli tarbeks, mis ilmus reedeses (10.02.11) Naistelehes. Retsepti saatmise nädalal olid ajad kiiremast kiiremad ning seetõttu näppasin idee minu viimase aja lemmikute - soolaste trühvlite arvelt. Niisiis - suitsukanatrühvlid pirniga. Soolane trühvel, kus kergeks kiiksuks pirni magusus. Sõbrapäevaks ju ideaalne maius, kas pole? Kui magusasõber väga ei ole, siis läheb ehk loosi karbitäis soolaseid suitsukanatrühvleid. Kinkijale teeb kindlasti rõõmu trühvlite valmistamise lihtsus ning kingisaajat võiks rõõmustada väike vaheldus magusate kommide asemel. Hääd! 

Juustukook...hurmaaga

Üks koogike jällegi. See kook sündis puhtalt sdellest, et köögis olevasse puuviljakorvi oli vedelema jäänud paar pirni ja üks parajalt küpse hurmaa. Koogi-isu oli ka parajalt suur, nii et tuleb alla anda ning pliidiahi kiiremas korras sisse lülitada:) Hurmaa osas oli algselt kahtlusi, kas ja kuidas sobitub see küpsenud koogiga ning kogu toorjuustukattega. Lõpptulemust maitstes pean aga ütlema, et mulle meeldib ahjuküpsenud hurmaa magusus (hurmaaviilud tuleb koogile asetada õhukeselt!) - imekergelt valmiva juustukoogi kattega sobitub see väga hästi. Kui hurmaad aga ei ole ja pirni ei paista ka käeulatuses olevat, võib aga kasutusele võtta mõned muud kombinatsioonid, hurmaa asemel võib proovida, meloniviile, virsikut, aprikoosi... Kusjuures meloniga olen kord üht kooki teinud - soovitan:)