Tummine tomatisupp jahedateks ilmadeks, videoretsept ning lugu sellest, kuidas kolm on kohtuseadus.

Selle aasta sügis ei ole kohe üldse minu jaoks soodne olnud - eelmisel laupäeval sõideti sisse minu parkivale autole nii, et terve uks vajab nüüd vahetamist. Pühapäeval suutsime söbrannaga tema objektiivi puruks kukutada, mis oli meil pildistamiseks ülioluline ühe tähtsa projekti jaoks. Ja, et sellest veel vähe oleks, suutsin ma esmaspäeval kogemata (arvatavasti oli see tingitud liigväsimusest ja vähesest magamisest) kustutada oma arvutist üle 100GB jagu toidupilte, mis enamjaolt sisaldasid erinevaid, veel esitlemata, toiduprojekte. Õnneks küll on pildid tänu tarkadele arvutimeestele suuremas osas taastatud, kuid nüüd ei väsi ma kordamast - back up, back up, back up. Mu enda arvuti on veel paranduses, sest lootus on veel ehk üht-teist päästa, aga tunne kui näed, et sinu viimase poole aasta töö on lihtsalt kadunud, ei ole üldse meeldiv..Võin end aga lohutada, kuna õnnetused tulevad ikka kolme kaupa ning minul on see arv õnneks täis:) .....aga nüüd postituse juurde.

Oktoobrikuu keskel plaanisime Rannamõisale teha mõned retseptivideod Ööbiku Gastronoomiatalus, ideeks talletada filmilindile paar lihtsat retsepti. Niisiis sai minu esimesena valitud retseptiks seesama tomatisupp, mis oma olemuselt minestrone suppi meenutab. Olen päris tihti sellist suppi valmistanud, aga alati nö käe järgi kõike lisanud. Lõpuks aga võtsin ükspäev seda toitu tehes väikese paberi kõrvale ning panin kõik koostisained kohusetruult kirja. See supp on tõesti hea ja lihtne ning praegusesse hooaega veel eriti sobiv.

Sügis on alanud äpardustega ning ega muidugi minu sõit Pärnust filmimiskohta lihtsalt ei möödunud. See seletab ka tõsiasja, miks ma videoõpetuses näen välja justkui metsast välja astunu. Ütleme nii, et peaaegu, see nii just oligi. Nimelt otsustas minu üleskirjutatud teejuhend mind täielikult valesse kohta juhatada, nii et mingi hetk avastasin ennast keset sopast põlluteed. Vaikselt hakkasin juba autoabi numbrit meelde tuletama - lihtsalt juhuks, kui mu auto otsustab kuskile äkitselt kinni jääda. Lõpptulemusena abi mul vaja ei olnud, küll aga osutus minu algselt plaanitud tunniajane autosõit kahetunniseks (või ehk pikemakski?). Lõbus-lõbus. Ja tänu toredale valele külateele oli minu puhas tumesinine auto muutunud ülenisti helehalliks.

Lõpptulemust näete videoretseptina selle postituse all.

5-6le

1 sibul
1 vars varssellerit
2 porgandit
100 g suitsupeekonit
ca 2 tl peeneks hakitud tšillit
375 g kalkunihakkliha
2 tl paprikapulbrit2 prk (800g) purustatud tomateid
ca 1,5 l puljongit
1 parmesanikolmnurga ots (ehk nö selg)

200 g pastat (minule meeldivad siin supis teokarbikujulised)

soola, pipart, suhkrut

Haki sibul, tükelda varsseller, viiluta porgandid ning lõika peekon ribadeks. Prae pannil õlis sibulatükid klaasjaks (raputa sibulale peale soola, nii ei lähe see kõrbema), poole praadimise pealt lisa varsseller. Kui varsseller on minutike pannil olnud, lisa peekoniribad, porgandiviilud ning hakitud tšilli.

Paari minuti pärast lisa kalkunihakkliha, prae kuni see kaotab roosaka värvuse. Maitsesta soola ja pipraga. Seejärel sega sisse paprikapulber. Lisa tükeldatud tomatid pannile, sega läbi ning vala juurde kuum puljong. Pista supile juurde parmesaniselg ning lase supil minutike keeda keskmisel kuumusel, maitsesta. Seejärel lisa pasta ning lase supil 10 minutit podiseda ehk seni kuni pasta on pehmeks keenud. Maitsesta lõplikult ning serveeri.