Piparkoogipõhjaga karamelli-toorjuustukook

Nüüd, kus pühad on möödas, olen ma kindel, et paljudel leidub kuskil külmkapis veel veidike piparkoogitainast. Kui terve detsembrikuu on möödunud piparkookide küpsetamise tähe all, siis mida lähemal aasta lõpule, seda harvemaks muutub ka piparkookide valmistamine. Vähemalt mul on see niimoodi ja seetõttu jääb üle kaks võimalust - süüa tainast niisama või siis teha sellest miskit kooki. Jõulupühade ajal valmistasin piparkoogipõhjalist kooki, kuhu kuhjasin peale kookoskreemikihi, siis kohupiimakihi ning kõige lõpuks meeldivas koguses vahukoort ja šokolaadihelbeid - valmis puhtalt hetkeajendil. Retsepti sellest koogist mul ei ole, küll aga võin ma sovitada hapukoorekooki või siis sedasama allpool olevat kiirelt valmivat koogikest. Eriti hea, kui baarikapis juhtub veidi kreemlikööri või tilgake brändit olema - lausa kohustuslik on siis sellega küpsetatud piparkoogipõhja niisutada.

Šokolaadikook toorjuustukihtidega

Selle jõulukoogipostitusega olen ma ammuilma hiljaks jäänud. Siiski-siiski, kui keegi veel peab plaani, mida jõululauale magusaks pakkuda, siis see kook võib magusalauale kandideerida küll. Jõulutoimetused on hetkel need, mis enamuse aja ära võtavad. Õnnelikult võib aga öelda, et enamike kohustuslike tegevuste nimekiri on saanud juurde linnukesed - kuusepuu tuppa toodud ja ehitud, jõulukingid meisterdatud, sült keedetud, koogid valmis ja maitsestumas, terriin tehtud ning mõned nipet-näpet toidud veel söömist ootamas ja siis veel jõululeivad, mis lähevad õhtul kerkima. Niisiis võib jõuluõhtu saabuda - olen valmis:)

Selle koogi valmistamine on aga lihtsamast lihtsam.Vaja lihtsalt veidi küpsetada ning hiljem täidisega kostitada. Üht tuleb aga meeles pidada - ärge unustage kooki korralikult joota/niisutada, sest teadagi ju - mida mahlasem on selline kihiline kook, seda parem. Mina lisasin koogile juurde veidi kreemlikööri, nii et kui sööjate hulgas lapsi ei ole, siis ärge olge alkoholiga kitsi (siiski mõistuse piires) - šokolaad ja kreemliköör sobivad ideaalselt kokku:) Kui kapis likööri ei ole, siis sobib ka rumm või konjak.

... ja kui teile juhuslikult tundub see pilt tuttav, siis tegelikult valmis see kook ühel ajal oivalise tuunikalakastmes kanalihaviilude retseptiga. Modell on sama, pilditaust ka, aga toit ise veidi magusam.

Ilusaid jõulupühi kõigile!

Küpsetamata patee pardimaksaga - täiesti sobiv kiirel ajal!

Võtan mina siis külmkapist pardimaksa välja plaaniga üks hea patee kokku segada. Enne seda tahan aga korra siit blogist kõik koostisosad veel ruttu-ruttu igaks juhuks ülevaadata. Otsin ja otsin aga selgub, et see retsept puudub siit blogist sootuks. Miskipärast on üks mõnusamaid ja lihtsamaid (ja üks lemmikumaid) patee-retsepte mul jäänud suure õhinaga siia üles kirjutamata - parandan vea.

Kui pateed on enamasti vormis küpsetatud, siis see retsept ahjukuumust ei vaja. Lähenevate pühade lauale sobib see retsept kohe kindlasti. Kõrvale värkelt küpsetatud leiba või ahjusooja värsket saia ja rõõmuhõisked võivad alata:)

PS! Kui pardimaksa poest ei leia, siis proovi seda retsepti näiteks kanamaksaga.

 

Karamelli-šokolaadi krõbedik ehk kodune Daim šokolaad

Järgnevalt midagi Daim-šokolaadi austajatele, samuti ka päkapikkudele, kes talvisel ajal miskit head ja paremat plaanivad kinkimiseks valmistada;) Selle retsepti otsa komistasin ma ühes toredas blogis ning juba ainuüksi pilti vaadates ma juba teadsin, et see maiustus läheb kohe esimesel võimalusel proovimisele. Niisiis retsept, mis koosneb vaid viiest komponendist ning tänu oma lihtsusele saab seda valmistada kasvõi kõige kiiremal ajal. Maitselt Daim, mis Daim* (tekstuurilt siiski mitte nii kõva, vaid pigem karamelline, mis on isegi parem).
*Tean-tean - Daimi süües ei leia sellest mitte ühtegi küpsisetera, aga no lõpptulemusena meenutab seda maiust väga.

Pikka juttu ei aja, retsept alljärgnevalt.

Pariis, Pariis, Pariis....

Paar nädalat tagasi, siis kui Eesti möllasid lumetormid, sai ettevõetud üks kosutav reis Pariisi. Otseloomulikult oli lõuna pool päikest, soojust ning üldjoontes tundus kõik veidi kevadisem. Selle reisi idee tuli tegelikult suvel Kanada reisilt tagasitulles lennukis. Reisiaeg oli ju nii pikk, et lausa kohustuslik on selliste lendude ajal miskit põnevat ja ärevust tekitavat arutada. Eriti veel siis, kui seljataga on üleütlemata mõnus kahenädalane puhkus Kanadas.

Niisiis oli järgmiseks reisisihiks Pariis oma väikeste pagariäride, toidukohtade, väliturgude ja siis veel kohustislike vaatamisväärsustega. Üks pildimeenutus reisist alljärgnevalt....

NB! Kätrin - aitäh kasulike reisivohjete ja -soovide eest;) 

Piparkoogipavlovad – seekord kausis

Käes on juba see aeg, mil mandariinid, küünlaleek, piparkoogid, hõõgvein ja ahjust tulevad tummise kartuli-lihapajaroa lõhnad tekitavad suurt jõulutuhinat ning helget talvetunnet. Ahju rändavad peamiselt tummised talveroad või siis kaneeli- ja jõuluvürtsiderohked talvemaiused - hea on ju tulla lumisest õuest, teha endale üks väike kosutav tee ingveriga ning siis nautida miskit head ja paremat..... jõulud-jõulud:)

Niisiis, talveõhinas olen viimasel ajal küpsetanud rohkelt piparkoogibeseesid, mis valmivad klassikalise pavlova koogi retsepti järgi. Enda premeerimiseks tuleb pavlovale seltsiliseks juurde õrn toorjuustukreem, piparkoogipuru ning suvisest ajast sügavkülma korjatud mustikad. Mis veel tahta?!?!

Mis toimub? Püstijalabaar toimub. Pardirostbiifi retsept sibulamoosiga ka.

Detsembrikuus on Veinisõbras (Võrgu tn 3) toimumas veinilaat. Selle laada raames toimub kohapeal mitmeid põnevaid üllatusi ning lisaks ka üks tore püstijalabaar, kus suupisteid kokkusobitatud veinidega pakuvad toidublogijad (hinnad on sümboolsed ja sõbralikud:)). Igal laupäeval on kohal 2 toidublogijat ning esimesena  astuvad sel laupäeval (8.12) leti taha mina ja Piret (toidublogi Puhas rõõm)..Piret valmistab meloodilise nimega suupistet -  kasukat rubiinpunase kalaga.

Mina aga astun köögist välja pardirostbiifi ja sibulamoosiga. Hetkel on köögis kerkimas ka leivatainas, nii et tundub, et pakun pardirostbiifi omaküpsetatud värske leivaga. Tulge kindlasti proovima ning veine maitsma. Kel huvi aga laupäeval pakutava retsepti vastu, siis alljärgnevalt kirjutan selle siia. Tähelepanekuna ütlen, et moos peab valmima ikka oma maitse järgi, Kui on käsi raskem ning soov brändit veidi rohkem lisada, siis ära pelga, kui aga soovid veidi magamat, soolakamat, siis lisa maitseained nii nagu endale sobiv. Alljärnevast kogusest saab pisikese purgikese, nii et kui soovid suuremat kogust, siis suurenda koguseid;)

Lisaks meile astuvad üles:
15.12 Liina Karron ja Tuuli Mathisen
22.12 Priit Vahar ja Silja Luide

Kohtumiseni laupäeval!

10 võileivaretsepti, mis teevad tuju rõõmsaks

Kui suured võileibade armastajad Teie olete? Minul on võileibadega jälle omamoodi suhe. Kui mul on ahjust tulnud värske leib või sai, siis PEAB mul olema peale määrimiseks taluvõid ning veidike meresoola - rohkem pole vaja. Küll aga, kui kõht näitab tühjenemise märke, siis on vahest hea ehitada valmis mõni toitev (mis peab olema ka mahlane) võileib, mis kergema lõunasöögi või õhtuse kehakinnituse eest. Niisiis 10 lihtsat ja maitsvat retsepti - pole üldsegi mitte keeruline valmis meisterdada:)

Kümme võileivaretsepti valmisid Leiburi uute röstkuklite jaoks. Needsamad 10 retsepti on leitavad Selverites uute röstkuklite jaoks valminud retseptivihikutest (täpsemalt on leitavad sealt, kus saab ka Selveri retseptilehti). Võib aga ka piiluda internetis uute toodete jaoks valminud erilehele. 

Selleks, et veidike isu tekitada, siis alljärgnevalt 2 mõnusat ja ülimalt kiirelt valmivat võileivaretsepti. Kõik kööki:)

Kodune purukook

Külalised on toredad ja no mis seal salata, eriti meeldiv on veel siis, kui nad sulle ka üllatuslikult miskit head ja paremat külakostiks toovad. Näiteks sellesama koogi vahel olevad mustsõstrad pärinevad minu sõbrannalt, kes üsna tõenäoliselt aimas, et mul on ammu juba mõtted ühe hea koduse koogi juures. 

Koduse koogina tuleb mul mõttesse koheselt kaks kooki - klassikaline õunakook, kus õunadele seltsiks parajalt kaneeli ja siis täiesti tavaline purukook, kus vahel kodune moos või marjad. Kuna õunakooki alles hiljuti küpsetasin, siis läks ahju purukook. Otseloomulikult mängisid olulist rolli selles koogis külakostiks toodud mustsõstrad, mis sellest koogist just selle koogi tegid. Kuna või oli otsakorral ning purukatte valmistamiseks oli järel võid vaid tükike, siis asendasin pool võikogusest toorjuustuga. Tagantjärgi mõtlen, et olekski võinud ainult toorjuustu purukattes kasutada, sest lõpptulemuse üle ei kurda.

Ja millal siis seda kooki süüa? Loomulikult on ju sellelaadsed koogid ahjust tulnuna vägagi maitsvad. Ja kui veel klaas piima ka veel kõrval on......oi-oi. Siiski-siiski meeldis mulle see kook järgmisel päeval külmkapikülmalt isegi rohkem.

PS! Selle retsepti õpetus on lühike ja lihtne;)

Kanalihaviilud tuunikalakastmega

Minu siinses blogis on veidi vaiksemaks jäänud kahel põhjusel, esiteks on hetkel veidi kiiremad ajad ning teiseks (ja kõige peamiseks) asjaoluks on see, et minu arvuti on ikka veel paranduses. Mainisin tomatisupi postituses oma ebaõnnestumistest ning sellest, et suutsin ühe õhtuga kaotada suurema osa oma toidupiltidest. Loomulikult on suudetud päästa need, mis olin juba varasemalt ka teisele kõvakettale salvestunud. Paar olulist kausta (ehk kokku ca 20 GB) on aga ikka veel kadunud kuhugi. Siiski on pöidlad pihus, et kõik laheneks minule positiivselt. Loodetavasti selgineb selle nädala lõpuks miskit, nii et saan oma vana hea arvuti jälle rõõmutundega tööle panna:) Hetkel teen oma asju võõra arvutiga (aitäh arvuti laenajale:)) ning tundub justkui oleksin ära eksinud. Õnneks saan kiiremad ja olulisemas asjad aetud.

Mis aga täna pakun? Tegelikult oli mul täna üks äärmiselt kokanduslik päev. Hommikust alates sai kokatud ja pildistatud. Pöidlad olid pihus, et päike pildistamise ajal pilte vähegi rõõmsamaks muudaks - aga otseloomulikult ei tulnud päike kordagi välja. Minu viimase aja "õnnestumisi" arvestades ei ole see miski ime. Panen aga kirja ühe mõnusalt lihtsa retsepti, mille tegin ajakirjale ÜKS. See valmib lihtsalt ja maitseb nii hea. Kui algselt valmistatakse seda vasikalihast (Vitello tonnato), siis läksin kergema vastupanuteed ning valmistasin toidu kanalihast - sellest nimetus pollo tonnato ehk kanaliha viilud tuunikalakastmega. Täpsemalt saab selle Itaaliast pärit roa kohta lugeda Wikipedia lehelt. Samuti võib seda rooga valmistada ka eelmisel päeval järelejäänud kanapraest. Viiluta kanatükid alusele, valmista kaste ning nirista kanaviiludele. 

Nüüd jääb aga soovida head isu, mis muud:)

PS! Tegelikult olen mitmeid põnevaid küpsetisi teinud ning kui oma arvuti tagasi saan, siis saan ka pildid retseptidele juurde panna:)

Tummine tomatisupp jahedateks ilmadeks, videoretsept ning lugu sellest, kuidas kolm on kohtuseadus.

Selle aasta sügis ei ole kohe üldse minu jaoks soodne olnud - eelmisel laupäeval sõideti sisse minu parkivale autole nii, et terve uks vajab nüüd vahetamist. Pühapäeval suutsime söbrannaga tema objektiivi puruks kukutada, mis oli meil pildistamiseks ülioluline ühe tähtsa projekti jaoks. Ja, et sellest veel vähe oleks, suutsin ma esmaspäeval kogemata (arvatavasti oli see tingitud liigväsimusest ja vähesest magamisest) kustutada oma arvutist üle 100GB jagu toidupilte, mis enamjaolt sisaldasid erinevaid, veel esitlemata, toiduprojekte. Õnneks küll on pildid tänu tarkadele arvutimeestele suuremas osas taastatud, kuid nüüd ei väsi ma kordamast - back up, back up, back up. Mu enda arvuti on veel paranduses, sest lootus on veel ehk üht-teist päästa, aga tunne kui näed, et sinu viimase poole aasta töö on lihtsalt kadunud, ei ole üldse meeldiv..Võin end aga lohutada, kuna õnnetused tulevad ikka kolme kaupa ning minul on see arv õnneks täis:) .....aga nüüd postituse juurde.

Oktoobrikuu keskel plaanisime Rannamõisale teha mõned retseptivideod Ööbiku Gastronoomiatalus, ideeks talletada filmilindile paar lihtsat retsepti. Niisiis sai minu esimesena valitud retseptiks seesama tomatisupp, mis oma olemuselt minestrone suppi meenutab. Olen päris tihti sellist suppi valmistanud, aga alati nö käe järgi kõike lisanud. Lõpuks aga võtsin ükspäev seda toitu tehes väikese paberi kõrvale ning panin kõik koostisained kohusetruult kirja. See supp on tõesti hea ja lihtne ning praegusesse hooaega veel eriti sobiv.

Sügis on alanud äpardustega ning ega muidugi minu sõit Pärnust filmimiskohta lihtsalt ei möödunud. See seletab ka tõsiasja, miks ma videoõpetuses näen välja justkui metsast välja astunu. Ütleme nii, et peaaegu, see nii just oligi. Nimelt otsustas minu üleskirjutatud teejuhend mind täielikult valesse kohta juhatada, nii et mingi hetk avastasin ennast keset sopast põlluteed. Vaikselt hakkasin juba autoabi numbrit meelde tuletama - lihtsalt juhuks, kui mu auto otsustab kuskile äkitselt kinni jääda. Lõpptulemusena abi mul vaja ei olnud, küll aga osutus minu algselt plaanitud tunniajane autosõit kahetunniseks (või ehk pikemakski?). Lõbus-lõbus. Ja tänu toredale valele külateele oli minu puhas tumesinine auto muutunud ülenisti helehalliks.

Lõpptulemust näete videoretseptina selle postituse all.

Sefiirisegadik - hea, maitsev, kõige parem:)

Suve alguses Kanada reisil olles oli seal üks magustoit, mis koosnes mandariinidest, hapukoorest, maitsestamata jogurtist ning vahukommidest. Veidike tuunimist ning sellest maiusest sai sefiirisegadik kohupiima, kookoshelveste, vahuse sefiiri, pirnide ja meloniga. Viimase olen siiski asendanud pigem suurema koguse küpsete pirnidega, sest kogemused on näidanud, et tihtipeale on väga raske leida poodidest meloni maitsega meloneid. Meenutavad need pigem puist saepuru, kui mõnusalt mahlast magusat melonit. Ausalt öeldes on ainult pirne kasutades lõpptulemus isegi parem!

See on tõeline comfort-toit, mis valmib kiirelt ja maitseb hasarti-tekitavalt hästi. Miks sefiir? Sefiiril tundub olevat umbes taoline mõju nagu martsipanil (siinkohal soovitan piiluda üht mõnusat martsipanimagustoitu), mis mõne aja möödudes kohupiimas sulama hakkab. See tekitab omakorda ülimalt head maitset kogu selles kohupiimasegadikus.

Sefiirisegadiku retsept on alatitoimiv kohupiimapastaga.......siiski-siiski, kui Teil leidub olema veidike vahustatud vahukoort üle, siis ärge olge kitsid ning lisage see ka sinna segasesse segadikku.

Kookoshelvestest ka. Kui Teil neid kodus ei leidu, siis on kaks võimalust - minge poodi või jätke segadik tegemata, sest kookoshelbed ja sefiir on selle magustoidu kaks peategelast.

Seda retsepti sai jagatud ka hiljuti toimunud Sööme ära kampaanias. Seal kasutan melonit, kuid nagu ma ennist mainisin, võib südamerahuga kasutada ainult pirne. Kes tahab veenduda selle valmistamise ülimas kerguses, siis Youtube´is on videretsept olemas: sefiirisegadik.

Maailma parimad "valepirukad" šokolaadikreemi ja maapähklivõiga

Jah just - maailma parimad. Need on täidlased, rohke täidisega, maitselt lihtsalt võrratud ning maapähklisõltlastele lihtsalt kohustuslikud. Valmistatud tortilladest, kuid siiski nimetagem neid valepirukateks tänu oma headusele. Nimetus tortilla tundub veidi ülekohtune ning liiga tavaline nende mõnusate ampsude jaoks.

Kuna viimasel ajal olen katsetanud uusi (mis tegelikult ei ole enam nii uued) toorjuustukreeme ning neid erinevatesse retseptidesse paigutanud, siis nii mitmedki retseptid on läinud kordamisele. Nii on ka selle retseptiga - need on lihtsalt suurepärased:)  Ja kuna maapähklivõi on mu teine nimi ning minu köögiriiulil asetseb hetkel täpselt 3 erinevat maapähklivõipurki, siis ei olnud isegi kahtlust, et see maitsev tegelane ka siiasamasse retsepti oma  tee leiab. Šokolaad ja maapähklivõi on kokku ju loodud!

Pardimaks kirsikastmes

Pardimaks on võitnud mu südame jäägitult, sest ükskõik kudas seda pakkuda (röstsaial, salatis, lihtsalt praetuna vms), siis ikka on ta hea-hea-hea. Ma mäletan, et kui kooliajal sööklas miski maksatoit (tavaliselt oli see fantaasiavaeselt maksakaste) laual ootas, siis püüdsin ma sellest toidust võimaliku suure kaarega mööda hiilida. Maksaga läks suhe paremaks siis, kui hakkasin valmistama kanamaksapasteeti, siis proovisin juba edasi toite, kuni jõudsin hiljuti pardimaksa proovimiseni. 

Pardimaksa on hea proovida koore-parmesanikastmega ehk veidi švipsis versiooni... või siis teha salatit koos pirniviiludega või proovida veidi teistsugust magusa-soolase kombinatsiooni - kirsikastet. Tegelikkuses rohkelt kisselli meenutavat kastet siin ei kohta, pigem lihtsalt õrnalt maitseks, et kirsikaste on pannil podisenud.

Minikaraskid õuna, kardemoni ja apelsinisiirupiga

Kui oled lihtsalt uskumatu kardemoni austaja, siis võiks seda igasse toitu kasvõi veidikene sisse sutsata. Nii nagu on mul lood kardemoniga, on mul täpselt samasugune austus maapähklivõi vastu. Üldjuhul tõttavadki esimesena pähe retseptid, mis sisaldavad maapähklivõid või siis kardemoni (kahju, et need kokku ei sobi:)). 

Pole kahtlustki, et kardemon ja õun on täielikult kokku käivad maitsed - üks täiustab teist ja teine rikastab esimest. Niisiis, kui ma ühele ajakirjale suve lõpul, siis kui alles esimesed õunad puude otsas valmis said, neid muffineid suvilas küpsetasin, pidin ma teise laari kohe veel tegema. Väljanägemiselt on need ideealsed kodumuffinid - õunatükkide tõttu pisut lopergused ning mitte aukartust äratavalt suured. Täpselt sellised mida kiiruga kodus valmistada saab. Maitselt mahlased ning väga maitsvad karaskit meenutavad muffinihakatised. Jah, tänu odrajahule on need justkui minikaraskid. Ja kes suudaks ei öelda muffinite peale valmistatud apelsiniglasuurist, mis teeb maitse veelgi mahlasemaks?!?! 

Kas koduõunu veel puu otsas (või all) leidub? Kui miskit leiate, siis proovige neid muffineid kindlasti.

Pasta ahjus röstitud tomatite ja peekoniga

Kellel leidub veel suvel kasvuhoones kasvanud tomateid? Nagu iga aasta, siis ka tänavu korjasin oma kasvuhoonest veel rohelised olevad tomatid põõsastelt kokku, pakkusin need paberisse ning ladusin suurde kasti. Seal nad siis pimedas tasakesi punaseks muutuvadki - ja niimoodi ongi võimalik ka keset oktoobrit koduseid punaseid tomateid süüa. Selle jutuga tahtsin ma jõuda selle retseptini, pastatoiduni, mida olen korduvalt teinud siis, kui aega napib. Siin retseptis ei ole muud kui pasta valmis keeta, tomatid mõneks ajaks ahju unustada ning siis koos praetud peekoniga kõik omavahel kokku segada. Ja kui tomatid enam tomati nägu ja maitset välja ei anna, siis võib ahju pista kirsstomatid.

Seda retsepti valmistasin ka "Sööme ära" kampaanias. Videot sellest näeb siitsamast postituse alt:)

Köögivilja ülepanni pannkoogid

Ma olen oma retseptipostitustega, mis valmisid "Sööme ära " kampaania tarbeks, lootusetult maha jäänud.  Sellegipoolest püüan kõik retseptid tasapisi ka siia blogisse ilusti üles riputada. Hetkel aga tundub, et lähtun ütlusest: tasa ja targu:) 

Kampaanias olevate retseptide näol on tegemist minu mõndade lemmikretseptidega ning seetõttu on need ka sagedased külalised meie pere tavamenüüs. Järgnevalt üks retsept, mida olen aastaid ja aastaid valmistanud suvilas. Tõsi, tihtipeale varieerub juurikate valik vastavalt sellele mida peenral või suvila poes pakkuda on. Vaatamata sellele on aga tegemist väga mõnusate pannkookidega, mis sobivad hommikuseks maiustamiseks või lisandiks lõunasöögi kõrvale. Keda videoõpetus huvitab, siis seda saab näha siitsamast postituse alumisest poolest.

Juubel-juubel ehk martsipani-mooniküpsised blogi VIIENDAKS sünnipäevaks:):)

Nüüd on see siis juhtunud - täpselt viis aastat tagasi andsin sõrme sellesse toidublogisse ning panin kirja oma esimese retsepti. Tegelikult oli küll esimene postitus septembrikuu viimasel päeval, aga kuna nädalavahetus oli täis tegemisi ning siginat-saginat (käisin ubinapäeval, kokkasin jõulutoite, korjasin suvilas kasvavaid viinamarju, kündsin terve kasvuhoone ülesse jne jne), siis ajapuuduse tõttu tuleb blogi pisikesest juubelist kirjutada päevake hiljem. Kusjuures, see on esimene kord viie aasta jooksul, kui ma blogi jälle ühe aasta täitumist tähistan. Iga aasta olen selle kuidagi maha maganud. Septembri alguses on meeles küll, et kuu lõpus on jälle aastakene blogi vanem, siis aga märkad keset novembrikuu talveilmasid, et see päev on tasahilju mööda läinud ning mõned tublid nädalad ununenud - ja nii iga kord. See aasta aga veidi teisiti. Pikka juttu ei räägi, lihtsalt 5 mõnusat, maitsvat ja kulinaarset aastat on täitunud. On palju olnud põnevaid tegemisi, toiduprojekte ning tutvusi. Mille üle olen ma aga kõige rõõmsam on see, et minu hobist on saanud ka minu töö, mis enne blogipidamist tundus kauge-kauge unistusena.

Mõned põnevad (ja kohati väsitavad) toiduprojektid on käsil ja mõned veel ees, kuid nendest pisut hiljem. Praegu aga veidi tähistamist ja krõbistamist martsipanimaitseliste küpsistega. Maitsevad hää ning pealegi valmivad lihtsasti (ettevaatust - on üsna tõenäoline, et suur osa tainast võib leida tee kõhtu). Kuna viimasel ajal asendan võimalusel nisujahu, millegi kasulikumaga, siis ka praegu kasutasin küpsiste tegemisel odrajahu. Viimane annabki juurde minu arvates sellist mõnusat kaeraküpsist meenutavat maitset.

Kurgisupp õhetava piparmündiga

Sügis on juba täiel rinnal võimutsemas, aga mina jagan siin suvise iseloomuga külmsupiretsepti. Jah, nii see on, aga see külmsupp on mõeldud praegusel ajal pigem mõnusaks turgutavaks hommikusöögiks, mille kõrvale paar krõbedat röstsaiaviilu võtta. Tegelikkuses on see üks mõnus külmkapi tühjendamise supp (nagu külmsupid enamastu juhtuvadki olema), sest selle supile nö supipõhja valmistades vaata terase pilguga üle oma külmkapp. Alati leidub seal ehk mõni singiviil, eelmisest päevast järgijäänud keedukartuleid või riisi vms. -kõik need siia suppi sobivadki.

Kurgi ja piparmündi omavaheline hea kokkusobivus ei ole väga uus uudis. Teadagi, et kurgile tekitab särtsakat ja värsket maitset just meeldiv kogus piparmündilehti. Küpse avokaado aga annab lisaks suurepärasele maitsele ka tekstuuri. Niisiis - proovige, juba ainuüksi sellepärast, et see nii lihtne ja kiirelt valmiv!

Retsept valmis seoses praegu kestva puu- ja köögiviljakampaaniaga "Sööme ära". Ka selle retsepti tarbeks sai augustikuus üks videolõik salvestatud, mida saab näha selle postituse alt.

Üks hea peedivorm ja "Sööme ära" kampaania

Täpselt aasta aega tagasi oli see aeg, kui tänu köögiviljakampaaniale jälgisin usinalt, et sobiv kogus puu-ja köögivilja päevas ikka täis saaks. Mitte, et ma muidu neid ei sööks (aurutatud köögiviljad on ühed mu kõige lemmikumad üldse), aga lihtsalt jälgid terasemalt, kas piisav kogus on ikka söödud. Nüüd, aasta pärast on see sama tore kampaania taas käimas ning jällegi märkan, et olen tähelepanelikum, kui palju ning kas ikka piisav kogus puu- ja köögivilja ühes päevas on saavutatud. 

Selleaastane kampaania kannab nime "Sööme ära" ning kestab 17.septembrist kuni 7.oktoobrini. Kampaania rõhutab, et oluline on süüa vähemalt 5 peotäit puu- ja köögivilja päevas..... ja tegelikult ei ole see kokkuvõttes üldsegi mitte keeruline ja ületamatu ülesanne.Isegi köögiviljade vihkajatele on võimalik igasugu porgandeid, peete, suvikõrvitsaid ja muud seesugust kraami toidu sisse ära peita.

Veidi rohkem kui kuu aega tagasi sai selle kampaania raames üles filmitud minu 5 mõnusat retseptikest, mis suuremal või vähesemal määral sisaldavad puu- ja köögivilju. Antud kampaaniat vürtsitavad oma videoretseptidega veel toidublogija Silja Luide ja kohvik Mamo perenaine Margit Härma - kokku ootab avaldamist kampaania jooksul täpselt 15 videoretsepti.. Selleks, et retseptidega veidikene põnevust tekitada, siis avaldatakse kampaanialehel toitumine.ee iga päev kell 12.00 üks retseptivideo. 

Oli üsnagi raske valida retsepte, mida antud kampaanias kasutan, kuid võin öelda, et olen antud tulemusega väga rahul. Minu retseptivaramust on tulemas veel 3 soolast rooga ning 1 imehea magustoit. Selle viimase idee sain muide hiljuti Kanadas reisil olles. Eile võis näha minu selle kampaania raames valmistatud peedivormi, mis on suvisel ajal suvilas üks meie pere lemmiktoite. Nimelt on see imemaitsev ka järgmisel päeval ja kuna ahju suvel maal väga kasutada ei saa, siis on ju hea see peedivorm eelnevalt valmis teha ning see siis maale ühes endaga kaasa võtta. Kiirel ajal maatööde vahel on see peedivorm lausa õnnistus:)

Kusjuures, peedisõber olen ma juba väikesest plikatirtsust peale, seetõttu võlus mind see vormiroog juba esimesest ampsust peale. See on mahlane, maitserikas ning piisavalt juustune - piisav põhjus miks kuhjata oma taldrikule veidi rohkem seda peedirooga.... ja ega siis muud kui Sööme ära:)

Kiire õunakook karamellise toorjuustukreemiga

Õunakookide tõeliseks koogi-kiirabiks võib vist nimetada lihtsat õuna-kohupiimakooki tordipulbrist. Postitasin kunagi  selle retsepti blogisse lihtsalt endale meeldejätmiseks, kui on vaja valmistada kiirelt miskit head. Seesama kook on aga saanud üheks külastatumaks postituseks õunaküpsetiste seas (sama populaarsuse osaks on saanud ka Lihtne õunakook). Mis tõestab jällegu, et lihtsates asjades peitub võlu.

Lihtsus toob jutu ka alloleva koogini, mis sisaldab samuti tordipulbrit, õunahooajale kohaselt parajalt õunu ning karamellist toorjuustukreemi. See viimane annab koogile äratuntavalt meeldiva karamellise meki. Ületamatuid raskusi antud koogi tegemisel ei ole, nagu ikka pane pulber võitükikestega kihiti, vahele õunatükid ning karamellikreem ja siis see kook ahju seejärel rändabki. Maitselt on kook kiiduväärt hea ning mis seal imestadagi - tugeva maitsega karamellikreem, teeb koogi äärmiselt mõnusaks toffee-maitseliseks küpsetiseks.Kook läheb kindlasti kordamisele, kui kiirelt miskit head vaja valmistada.

Loomulikult on praegu küpsetamisega kiired ajad, tahaks ju proovida uusi ja põnevaid õunakooke, samas ei saa küpsetamata jätta vanu häid lemmikuid. Seetõttu möödubki praegu sügisene aeg erinevate õunu sisalduvate küpsetiste lainel. Käisin hiljuti suvilas saaki korjamas ning saabusin koju arooniate, viinamarjade, kurkide-tomatite, kimbu piparmündilehtede ja saaki täis õunakastiga. Nendest samadest õuntest on järgi veel veidikene, nii et täna on juba  plaan valmistada Apple pie minikoogikesi, mis on mul meeles mõlkunud juba suve algusest:)

Mandlipurukattega õunakook

Tegelikult kummitas see kook mind juba ammu, sest igakord kui ma Tante Hertha´s Viennese Kitchen kokaraamatut sirvisin, avanes see esmalt just täpselt selle koogi leheküljelt. Tõeline märk, et peaksin selle küpsetamise ükskord juba ette võtma.

Meil on lapsega selline traditsioon, et Tallinnas käies külastame Viru keskuses asuvat Cafe More kohvikut ning tellime seal juba tavaks saanud klaasi piima, tass kohvi ning kaks oivalist saiakest (üldiselt oleme jäönud meie lemmikute kardemoni- ja kaneelisaia tellijateks). Seejärel, kui nälg on leevendatud sammume korrus allpool olevasse Rahvaraamatu kokaraamatute nurgakesse ning veedame seal mõne aja aega inspiratsiooni ammutamiseks (siinkohal küsimus - miks on poistele nii vähe kokaraamatuid? Kõik puha printsessi teemalised ...... prrrrr). Just sealtsamast raamaturiiulist leidsin ma mõned kuud tagasi eelpoolnimetatud kokaraamatu, mis koheselt ka poekorvi rändas. Kui kokaraamatud on esmaselt sirvides vähemalt 80% ulatuses mõnusaid retsepte ning ilusaid pildikesi, siis üsna tõenäoliselt saab see minu omaks.

Niisiis võtsingi lapsega paar päeva tagasi selle koogi tegemise ette, retsept sai muudetud minu enda maitsetele kohandades, lisaks panin koogile hooajast lähtudes õunu, kaneeli ja suhkrut, sest algne variant piirdus ainult pärmitaina ning purukattega - kuidagi kuiv!?!?! Ja siin ta alljärgnevalt ongi - üks väga-väga mõnus koogike, mida selleks õunahooajaks soovitan!

Praetud sirmik - põhjus, miks oodata sügist

Lõpuks ometi on käes see aeg, kui metsa all sirguvad sirmikud leiavad tee pannile. Praetud sirmik on minu jaoks tõesti see, mille pärast tasub oodata sügist. See on tõeliselt hea kõige lihtsamini valmistatuna - paneeritult ja seejärel praetult. Ei ole midagi paremat, kui lihtalt valmivad toidud:) Minu arvates sobib sirmik kokku imehästi peteselliga ning seetõttu on minu kiiksuks seda alati ka sirmikule enne söömist peale uhada.

Kui tead sirmiku kasvukohti, siis oled õnnega koos. Kui aga ei, siis hetkel leidub turulettidel neid suure kübaraga seeni rohkesti.

Kodune jäätis iirisetükkide ja ploomidega

See on juba nii mitmeski postitus siin blogis uue Farmi toorjuustukreemi teemadel. Kuna ma olen viimasel ajal mõelnud ja nuputanud erinevaid ideid just nende uute kreemidega, siis nii mõnigi retsept on tasahilju uuesti tegemisele läinud. Üks lihtsamaid katsetusi on toorjuustukreemi kasutada näiteks koduses jäätises (ma tean-ma tean, et toorjuustukreemiga on jäätis veelgi rammusam, aga kui maitsete, siis saate aru, miks peab proovima:)). 

Kuna kreem ise on üpriski tugeva maitsega, siis annab see jäätisele juurde äratuntavalt karamellist maitset kõige maitsvamas mõttes. Piisab ilusti kahest pisikesest topsikesest ning  juba esimesed prooviampsud valmis jäätisest on sõltuvust-tekitavad. Tegelikkuses peab seda jäätist proovima koos küpsete ploomidega, mis on siis kaussi või vahvlitopsi tükkidena jäätistekihtide vahele pistetud. Jäätisetopsi mahub ilusti ära kokku 5 kihti: jäätis-ploomitükid-jäätis-ploomitükid-jäätis. 

Kusjuures need pildil olevad kaks jäätisetopsi said otsa kiiremini, kui oleks osanud arvata. Väsinud pildistamisest, istusime tubli abilise lapsega murule maha ning sõime üksteisevõidu oma jäätiseportsjonid, nagu viimased õgardid, ära. Nii hea oli.

Banoffee kook ehk kiire küpsetamata kook banaanide, iirise ja vahukoorega

Banoffee kook on tuntud inglaste magus hõrgutis, mis koosneb traditsiooniliselt banaanidest, keedetud kondenspiimast ning vahukoorest. Mõnusalt kiirelt valmiv küpsetamata kook, mis võib kaduda laualt sama kiirelt kui valmis sai. Tegelikult on selle algses valmistamises üks pisike aga... nimelt koosneb see algselt ju keedetud kondenspiimast, mistõttu kulub selle keetmisele kodus tubli paar tundi (kui juhuslikult te juba poes keedetud kondenspiima peale ei satu). Üks parem (ja ka tunduvalt maitsvam) meetod on kasutada aga poes müüdavat Farmi karamelliga toorjuustukreemi. Truu banoffee koogi austajana võin tunnistada, et selline variant on tunduvalt lihtsam, mitte nii magusalt pealetükkiv ning kokkajale kordi lihtsam. 

Koogile piisab ilusti vaid ühest topsikust toorjuustukreemist, andes lõpptulemusele juurde äratuntava karamellise maitse. Niisiis ei ole selle koogi puhul vaja teha muud, kui küpsised purustada, banaanid viilutada ning selle peale panna toorjustukreem ja vahukoor. Loomulikult ei puudu minu valmistatud koogilt šokolaaditükid ning soolapähklid. Need viimased on juskui kirss tordil.

Mida teha tikritega ?!?! ...... Tikrilimonaadi!

Tulin mõni päev tagasi suvilast suurte marjakottidega, mis olid täis põõsastelt korjatud punaseid sõstraid, vaarikaid ning tikreid. Kui sõstratest valmistasin hulga mahla ning vaarikad läksid sügavkülma talviseid aegu ootama, siis tikritega justkui polnud miskit peale hakata. Moosi võib ju teha, aga mitu head purgitäit moosi on talveks keldririiulitele juba varutud. 

Niisiis läks pisike osa karusmarju martsipanimuffinitesse. Natuke tegin karusmarjaželeed ka. Ülejäänutest aga katsetasin limonaadi........ nii nagu kevadeti rabarberilimpsi ikka tehakse - veidike purustamist, veidike nõrutamist ja voilaa! Täiesti juhuslikult õnnestus karusmarjadega limonaaditegu ning nädalavahetuse menuk oli sündinud. Tõeliselt hea ja lihtne, vaid kolmest komponendist koosnev karastusjook, mida saab tarbida koheselt. Hoidistamiseks pole mõeldud, nii et isu peab täis saama tikrihooajal.

PS! Ja mis kõige parem ..... limonaadi valmistamisel jääb ära tüütu tegevus tikrite puhastamine:)

Kukeseenesupp kanaga

Kui ma juulikuu alguses seda suppi Rannamõisa Linnuliha nädalaretsepti tarbeks valmistasin, siis ei osanud ma arvatagi, et seesama supp saab selle suve üheks traditsioonilisemaks suvilatoiduks. Kukeseenesupp on kiirelt valmiv, lihtne ning maitsemeeltele vägagi meelepärane, nii et suvilasse sobib ideaalselt. Teatavasti on ju praegusel ajal tööd õues küllaga, nii et lihtsad road sobivad menüüsse kohe eriti hästi. Kukeseeni on ka metsas küllaga (või siis turul - kuidas kellelgi võimalused on) , nii et toorainega probleemi ei tohiks olla.

Sõstrakook hapukoore ja martsipaniviiludega

Punased sõstrad on väärt marjad - söömiseks veidi hapud, kuid kookidesse, pirukatesse ning mahlaks justkui loodud. Selles koogis nisujahu ei kohta, seekord läksin hoopis mahlase kaerahelbepõhjaga taina kasuks. Just nimelt mahlase, sest kaerahelbepõhi meenutab justkui pehmet küpsist. Peab ütlema, et see on üks mu lemmikumaid põhjaretsepte, mida ma vastavalt vajadusele ning koogi iseloomule igakord muudan. Proovige, see tainas on lihtne ja hea, täpselt nagu kogu koogiretsept:) 

Sõstrad sobivad kohe kindlasti kokku miski magusaga, siinkohal teeb sellle magusa töö ära martsipan. Sobib-sobib!

Arbuusi-piimakokteil

Soojad ilmad - tere tulemast... või vähemalt oli nädalavahetusel soe. Sai valmistatud jahutavaid arbuusikokteile, jäätise- ja piimakokteile. Arbuus on üks äraütlemata hea kuumade ilmade toit. Seda saab jahutamiseks süüa niisama või siis salatis koos feta, basiiliku, rukola ja palsamiäädikaga.  Samuti on grillitult arbuus väga hea.

Viimased kaks päeva olen arbuusist valmistanud aga piimakokteili, mis tegelikult justkui jäätisekokteili mõõdu välja annab. Tänu külmutatud arbuusitükkidele on piimakokteili tekstuur mõnusalt paks - nii nagu ma ennist mainisin, siis jooks justkui jäätisekokteili. Igastahes on tegemist äärmiselt maitsva jahutava ja kiirelt valmiva suvejoogiga.

Kiire küpsiserull vaid kolmest koostisainest

See kook valmis puhtalt igavuse tagajärjel, kui käed justkui kibelesid miskit kiiret valmistama. Koos lapse abiga, kes õhinaga küpsiseid purustas, sai valmis paar minutiga (ei ole liialdus) kiire küpsiserull, mis seejärel külmkappi tahenema suundus.

Mis saakski olla kiirem kook, kui küpsistest, hapukoorest ja toorjuustukreemist kokkusegatud küpsiserull? Kooki süües on toorjuustukreemitükid küpsiserulli vahel ülimalt maitsvad ning tekitab isegi väikest sõltuvust. Šokolaadise toorjuustukreemi võib soovi korral vahetada ka maapähklivõi, šokolaadikreemi vastu. Paha ei tee, kui proovida seda Farmi sarja teise tootega - karamellise toorjuustukreemiga. Viimase puhul sisendage enne topsiku avamist endale, et see on AINULT koogi tarbeks, mitte söömiseks...... Ja järgnevalt siis kõige kiirem küpsiserull vaid kolmest komponendist: 

Rukkijahuga praetud räimed

Lihtsad toidud on ülekõige. Sellele annab ka tõestust see, et pärast laupäevast räimede praadimist olin sunnitud ka pühapäeval turul olevat kalapoodi külastama. Niisiis oli nädalavahetus puhtalt praetud räimede päralt. Kõrvale pisikesi värskeid kartulimugulaid ning ülihäid lihatomateid..... ja siis kastmeks rohelise sibula salat - tõeline klassika:) Mina kasutan paneerimiseks alati rukkijahu, kuidagi meeldib nii rohkem. Paneerimistehnika on ka lihtne - panen jahu ühte kotti ning lahtiklopitud munad teise. Seejärel panen kõik kalad jahuga kotti ja raputan korralikult. Siis tõstan need kotti, kus on munad ja raputan uuesti. Kõige lõpuks paneerin neid uuesti rukkijahus. Panin alljärgnevalt sümboolsed kogused kirja, kuid tegelikult käib kõik silma ja tunde järgi. Räimeid võib sellisesjahu koguses olla ca 20-25.

Tomatid ja selle suve võileib

Tomatid, tomatid, tomatid! Need ja kõik muu hooajaline kraam on hetkel toidulises mõttes vägagi moes. Minu suvila kasvuhoones kõrguvad tomatid kahjuks valmis veel ei ole. Silmnähtavalt aga päevast-päeva küljes rippuvad tomatid aina suurenevad ja suurenevad. Tänavu tõotab tulla üsnagi tomatirohke hooaeg. 

Kui omal tomateid veel ei ole, tuleb need soetada turulettidelt - neid on seal erisuuruse, -kuju ja -maitsega. Üks tore turutädi, kes Pärnu turul hiiglama häid tomateid müüb, nimetab oma punapõskseid saadusi figuurikateks tomatiteks. Need on tal tõesti erilise kujuga, sellised kiiksuga, millisena saavad valmida ainult koduselt kasvatatud tomatid. Maitselt on aga need nii magusad ja ehtsad. Esmalt tuleb muidugi võtta üks mõnusalt küpse kodumaine tomat ning see koos suhkruga ära süüa. Teate ju küll - kastate tomati suhkrusse, hammustate, siis jälle kastate suhkrusse ning siis jälle hammustate. Sellisel meetodil sai lapsena suviti tomatitega tihti maiustatud.

Tomativõileivad on samuti hirmus head. See tomativõileib polegi miski retsept ja ega ka selle valmistamine eriline raketiteadus.Nii nende hooajaliste retseptidega paraku kipub olema - kõige lihtsamad toidud on need kõige erilisemad. Tomativõileib on koos kohviga üks maitsev hommikune ärataja, mis viimasel ajal minu hommisöögilaual vägagi tihe külaline.

Võta lihtsalt paar viilu leiba. Määri sellele parajalt meeldivas koguses toorjuustu (minu viimase aja lemmikuks on Farmi pikantne toorjuust). Lõika peale tomativiilud ning raputa peale värskelt jahvatatud musta pipart ning soolahelbeid. Veidike rukolalehti on ka tomatitel üsnagi toredad. Ongi valmis!

Ja siis kui need võileivad on valmis meisterdatud, tuleb valmistada veel tass kohvi ning rahulikult nautida mõnusat hommikusööki.

Suvi on oivaline, isegi siis kui ilmad väga kiitmist ei vääri:)

Lemmik pannkoogiretsept toorjuustu-vahtrasiirupivahuga

Nädalavahetus on möödas ning pannkoogid küpsetatud. Nii nagu viimastes postitustes juba tavaks saanud, siis on ka selles retseptis üheks peaosaliseks vahtrasiirup. Pole miskit parata, lihtsalt olen selle lummuses hetkel, pealegi asub see muu köögiriiulis hetkel kõige nähtavamal kohal.

Kui pannkoogid kipuvad tihtipeale olema sellised segan-lihtsalt-kokku retseptil põhinev toit, siis minul on aastaid juba kasutuses olnud ülepannkookide valmistamiseks üks kindel ja alati õnnestuv retsept. Need tulevad õhukesed, õhulised ning lausa suus-sulavad. Muudan vahest lihtsalt keefiri-piima-vee kogust - olenevalt sellest, mis kapis parasjagu on:) See retsept on minu lemmik juba ammu-ammu ning nii mõnedki on selle valmistamisõpetuse paberinurgale ülesse kirjutanud. Maitselt sobivad ideaalselt nii soolase, kui ka magusa lisandiga.

Ja kui pannkoogidjuba küpsetatud on, siis tuleb ju miskit selle peale/kõrvale maiustamiseks ka teha. Soolaste pannkookide lisandina olen ma traditsioonilise sink ja juust poolehoidja. Magusa poole pealt on aga lemmikmaitsed seinast-seina. Seekord siis üks magus lisand, mis tuli välja üleootuste maitsev. Paar tundi hiljem sai sedasama vahtrasiirupiga maitsestatud toorjuustuvahtu ka niisama söödud koos mustikate ja maasikatega, nii et sobib nii pannkoogile kui ka niisama.

Grillitud kanaliha vahtrasiirupiglassuriga

Eile sadas vihma - terve päev! Soojakraadid üle 18 ei näidanud ning sedagi soojust oli vaid siis, kui päike korraks pilve tagant välja tuli, et siis uuesti müristama ja paugutama hakata. Pole vist kunagi aiamööblit nii palju toa ja õue vahet tassinud, kui eile. Veranda värvimine on vist ka mõneks ajaks edasi lükatud. Aga pole probleemi, nii saabki rohkem kasvuhoones mütata või siis toas miskit kasulikku teha. Eile sain tuunida ühte vana tooli, mis nüüd oliivirohelisena ning lillemustrilise istmepadjaga poole kenam välja näeb.

Siiski on informatsiooni, et mõned kümned kilomeetrid eemal paistab päike, ilm on tuulevaikne ning kõik on ilma olude suhtes kõige parem. Just neile võiks sobida lõunaks üks grilliretsept, mis minule isiklikult on väga meeltmööda.

Oma hiljutiselt reisilt varusin ma oma kohvrisse mõned toredad pudelid vahtrasiirupit. Tänu sellele on siirup viimasel ajal kaaslaseks nii mitmeski roas. Ka seesama retsept pärineb reisi pealt, täpsemalt Kanada väikelinna ST. Jakobs´i suurelt vabaõhuturult (toidulises mõttes on see justkui paradiis), mis avatud kahel päeval nädalas varahommikustest tundidest alates. Vahtrasiirup ise sobib imehästi grillmarinaadi või mop-kastmeks. Maitselt ei ole liiga lääge, pigem sellise õrna varjundiga, mis lihale mõnusa tekstuuriga katte jätab.

Värsked kartulid kodujuustusalatiga

Kuigi ma ei ole suur kartuli sõber, siis esimesi värskeid kartuleid ootan ma suure tuhinaga. Ja kui need, siis ükskord turulettidele saabuvad, siis tunduvad need kui kõige paremini maitsevad toidud maailmas. Kasvõi värsked kartulid hapukoorega vähekse meresoolaga on nii head.

Kodujuustusalat aga on veel üks lihtne asi, mis ilmtingimata peab sisaldama rohelist sibulat ning hapukurki. Viimane peaks olema siis isetehtud või mõne tuttava turutädi käest soetatud. 

Kõige lihtsamini valmiv maasikakook

Kuigi ilmad on veidi metsa poole, siis mul on siiski tunne, et suvi on käes. Juba pikemat aega olen paiknenud suvilas - mõnus on. Hommik algab üldjuhul kergelt kastemärjase maapinnaga, mida siis hommikune päike sujuvalt kuivatama hakkab. Nagu suvilates/maakodudes ikka, siis hõlmavad enamuse ajast mitmesugused aiatööd. Ei kurda, kohe üldse mitte, sest isegi, kui päev läbi on aias mütatud hekilõikuri ja rehaga, siis on ikkagi tunne nagu puhkaksin. Tomatid kasvavad jõudsalt ning kurgitaimed näitavad päevast päeva, kui kõrgeks on võimalik sirguda. Viimasel ajal tekitab ärevust muidugi kasvuhoone lähedale kolinud nastikupere, kuid pole hullu. Mõlemad osapooled püüavad üksteist viisakalt mitte segada. Loomulikult pildistan ning teen süüa ka. Kookisin puuriida juurest välja vanad veranda lauajupid (tegelikult sai need viidud sinna umbes nädalake tagasi, siis kui uue veranda ehitasime). Need vanad lauajupid asetasin ridamisi aia äärde pildistamise tarbeks. Ausalt öeldes, tundus verandajuppidest alus olema ideaalne hommikul valmistatud koogi ülesvõtteks. 

Kuidas siis muidu saab, kui ei valmista maasikahooajal üht koogikest. Loomulikult peab üks õige maasikakook sisaldama kasvõi veidikene vahukoort. See kook on veidi teistsugune, sest põhjaks on koogil vaid maasikad. Täidiseks toorjuustukreem, vahele veidi küpsiseid ning kõige peal vahukoor. See kook on kiire, lihtne ja ülimalt maitsev. Sööjad kiitsid ning kõige väiksem pereliige sõi korraga 3 koogilõiku. Seda maiust võite sööma asuda kohe peale valmistamist, siis kui toorjuustutäidis on veel pehme. Kui aga oodata veid (umbes 3 tundi), siis on täidis juba tahenenud kreemjaks – ja ka siis on hea aeg kooki nautida!!

Küüslauguga võis praetud oad parmesaniga

Turg on viimased päevad olnud mu hommikute esimeseks külastamiskohaks. Esmalt ostan juba ühelt tuttavaks saanud tädilt paar maitsvat hapukurki ning siis vaatan juba tasapisi läbi kõik ülejäänud turuletid. Kõike on saada ning seetõttu tiirlevad koheselt peas erinevad lõunasöögiideed. Enamasti on need lihtsad ja kiired ehk siis hooajaliselt traditsioonilised - värsked kartulid koos või ja kodujuustu-hapukurgi salatiga, praetud kukeseened (otseloomulikult ikka värskete kartulitega) või siis salat turul pakutavatest värsketest toorainetest. Sirmikuid kahjuks veel pole näha, aga kui pärnakatest keegi neid turul märkab, siis julgelt võib teada anda:)

Küüslauguga võis praetud oad on suviti aga vist küll üks mu lemmikumaid toite (nagu ka teised suvised hooajalised toidud:)). Praetud oad lihtsalt on maitsvad, pealegi kulub nende valmistamisele väga vähe aega. Head on need lõunasöögi ajal maiustamiseks lihtsalt niisama ilma täiendava liharoata. Kastet pole ka vaja, sest oliiviõli ja veidike palsamiäädikat teevad siinkohal omalt poolt head tööd. 

Kookospiimaga kondenspiima-juustukook

Maasikad on valmis, välja arvatud muidugi minu suvilas, kus tihtipeale saab esimesi maasikaid alles juulikuu keskpaigas. Vaatamata sellele on kodumaised maasikad turulettidel olemas - igas suuruses ja maitses. Needsamad imeilusad maasikad annavad mistahes koogile suurepärast maitset ning silmailu. Seetõttu on selle suvise koogi puhul maasikad kaunistuseks koogil, mitte koogi sees. Kergelt šokolaadikastetuna ning seejärel kookoshelvestes püherdunud on need täielikud maiused. Kook ise on aga maitsvalt kreemjas ning õrnalt kookosene. Juba pikemat aega oli isu ühe tõeliselt kodutehtud juustukoogi järele.

Retseptis kasutasin light toorjuustu, mis annab minu arvates lõpptulemusele juurde kergust ja kreemjat õhulisust (see omadus pole nüüd väga selgelt väljendatud, aga paremini ei oska kashjuks öelda:)) Maasikahooajal pista koogile kindlasti peale maasikad, talvisel ajal aga serveeri koos maasika toormoosiga.

Pesto-pasta

Just nagu nimigi ütleb on tegemist eriti lihtsa toiduga. Sobib ideaalselt sõltlastest rohenäppudele ja kõikidele neile, kes praegu suurema osa oma aias suviseid töid teevad. Juhul kui lähete kergema vastupanuteed ning kasutate poest soetatud pestot, siis selle toidu valmistamisele üle 15 minuti kindlasti ei kulu. Täielik mugavustoit, ma ütlen! Retseptis oleva pesto koguse püüdsin enam-vähem kirja panna, aga kasitage oma maitsemeelt ning toimetage pestoga pastasse lisamisel nii nagu maitsvam on. Oliiviõliga ja parmesaniga ka kitsi ei tohi olla.

Minu Kanada

Minu viimase aja reisielamused on olnud ühed põnevamad üldse - olen sõitnud autoga maha sadu ja sadu kilomeetreid, kuid samal ajal olen näinud nii palju. Kõike seda, mis kordades kaalub üle kohati kergelt krampi kiskuva jala ning 40kraadise väsitava suvesoojuse. Nimelt pärinevad minu viimase aja suurepärased reisielamused Kanadast - muljeid, mõtteid, maitseelamusi ning lausa ohkama panevat ärevust jagub kindlasti pikemaks ajaks.

Pikka juttu ei tee, sest ilmselgelt kirjutaksin muljetest ja reisijuhtumitest kogu olemasoleva suve. Olen nüüd varustatud suure hulga uute kokaraamatutega, mille tõttu oleks peaaegu et pool pagasist maha jäänud.  Sai käidud erinevates linnades, mis erinevad üksteisest nagu öö ja päev, sai külastatud ürdifarme, veiniistandusi, jõhvikalinna, ning väikseid imearmsaid linnakesi, kus elevust eesti keele üle on üllatavalt palju. Külastatud sai ülilahedat turgu, milleni jõudmiseks tuli tõusta varavalges ning nii mitmedki sajad kilomeetrid enne sihtkohta jõudmiseks läbida. Kogetud sai suurlinna kirevat sigimist ning väikelinna armsaid tänavaid koos kohalike seas populaarsetse garaažimüükidega, mis on nähtus omaette.........

Juttu jätkuks kauemaks, kuid imeväike kogus tehtud piltidest (kokku sai klõpsitud ligi 1000 pildikest:)) reisikirjelduseks:

Kohalik Kentucky Chicken

Niagara On the Lake