Suvine ja meeldejääv Ööbiku Gastronoomiatalu

Linnakärast pisut rahu saades piisab vaid, kui sõita pisut eemale. Veidi kaugemal mürast ja saginast, mis igapäevaselt kohati nii ära väsitab. Kuhugi, kus ainsaks müraks on põllu peal laulvad rohutirtsud ning linnud, kes aeg-ajalt häälekalt oma olemusest märku annavad.  Kohta, kus kaugusesse vaadates näed põllu serval loojuvat õhtupäikest ning seda, kuidas tasakesi jahe udu põllule hiilib. Tunned rõõmu, et värske õhk teeb uimaseks ning vaikus on ehmatavalt nauditav... ja sellest kõigest võib sõltuvusse sattuda.

Sedasama sõltuvust ma tean. Rohked pildistamised sel suvel on juhatanud mind metsa, põllule, suvekodusse, karikakra aasale.... Kohtadesse, kus peamiseks märksõnaks on nauditav vaikus. 

 

Suvi on aeg, kus külastada siinseid traditsioonilisi ning veel avastamata kohti. Reisida praamiga saartele ning võtta ette üks põnev retk mööda Eesti väikelinnu. Kõik põnevad kohad ootavad suvel (taas)avastamist. Nimekiri tundub lõputu: Kihnu, Saaremaa, Peipsi kant, Matsalu, väikesed külad ja linnad oma kohvikute ja kohaliku toiduga..... Minu nimekirja ette on end nihutanud end Ööbiku Gastronoomiatalu, kus võib leida täpselt seda, millele alguses vihjasin – kohta, kus päike loojubki põllu serval ning rohutirtsud laulavad nii, et  sellest võib sõltuvusse jääda....  

Kuimetsas asuv Gastronoomiatalu on justkui sõõm päikeseküllast värskust. Laudu ehivad põllu pealt korjatud rukkililled, mis kõike nii hästi sobituma paneb. Menüü pn üllatus ning viiest käigust iga roog tekitab ootusärevust ja põnevust.  Kõik sobib ning põllu servelt söögituppa tervitav õhtupäike on vaid suureks  boonuseks. Niisiis, ei ole vaja kaugele sõita, üks pisike retk tavaelust eemale ning tulemuseks on rohkelt nauditavat toitu ning pisut aimu maaelust.