Õhkõrn suflee kolmest komponendist

Istun arvuti taga ning vaatan aknast välja, üha rohkem vaatab sealt vastu põnev varasügis. Kask on väsinud lehtede tuulte mängudest ning päike püüab üha vähem oma kiiri jagada. Ilus ilm vaheldub vihmaga, mille peale päike jälle äkitselt võimust tahab võtta. Kollakad puulehed lendlevad tuules ning laskuvad tee peale tekkinud veelompi. Väljas on soe, kuid siiski on tunda pisut jahedamaid noote. Sellest pole hullu, sest ka sügisel on omad võlud - värvilise kuue saab vaher, jahedad ilmad tekitavad isu kuuma tee järele ning kõik on justkui ootusärevuses. Sellise sügistundega sobitub suurepäraselt needsamad sufleed, mille valmistamiseks on vaja vaid kolme komponenti. Lihtsad retseptid ei taha kuidagi siit blogist lõppeda, kuid kui lõpptulemus on hea, siis miks peakski?!

Kui suflee võib vahel üsna jonnakalt käituda, siis selle retsepti puhul ei ole erilisi teadmisi vaja. Siiski soovitan enne ahju pistmist tõmmata mööda serva sufleeseguga täidetud vormide ääred, sest nii kerkivad need paremini (selgituseks soovitan vaadata näiteks seda videot alates 3.48;)) Lisaks ei soovita ma ahju pannes vorme väga raputada, ka ahjust välja võttes olge ettevaatlik.... ja kui magustoit, juba ahjust välja tuleb, siis maiustage sellega koheselt. Enne võite muidugi pisut tuhksuhkruga sufleed ehtida!

Kadakamarjaglasuuris lihaveise bavette

See siin on üks üdini maitsev postitus, mis pühendatud täies hiilguses veiselihale ... õigemini on päevakorras üks ülimalt maitsev veiselihatükk bavette, mis on olemuselt hästi pehme, hõrk ja vägagi maitsev (natuke infot saate selle kohta lugeda ka siit). Lisaks ei vaja see veiseliha hea lõpptulemuse saavutamiseks erilisi oskusi - kui on juba hea lihatükk, siis muud pole peaaegu vajagi:) Seetõttu soovitan kindlasti pisut traditsioonilisest mugavustsoonist välja astuda ning üks veise bavette endale koju valmistamiseks osta. Liivimaa Lihaveis teeb tublit tööd selles osas, et tutvustada ja lahti seletada inimestele võimalusi, mida pakuvad erinevad veiselihatükid ja et lisaks sise- ja välisfileele ning veel mõndadele tuntuimatele veiselihatükkidele on ju olemas rohkelt erinevaid ja äärmiselt maitsvaid lihatükke, mis kindlasti kodus katsetamist väärivad. 

Niisiis on minu köögilaual üks pirakas (ca 500-600 g kaaluv) veiseliha bavette. Mul ei ole raske välja  nuputada, mis sellest saama hakkab. See liha peab jääma parajalt roosakas, mistõttu ei ole vaja küpsetamisele rohkelt aega kulutada, lihtsalt kergelt kuumust ühelt ja teiselt poolt ning õige küpsusaste on lihtsa vaevaga saavutatud. Selle liha panen ma järelmarinaadi, mis tähendab, et oma maitsed omandab see alles peale küpsemist. Maitsendjaks on lihtsalt valmiv glasuur, milles on tunda põnevat kadakamarjade mekki - see sobib veiselihaga justkui valatult! Serveeri seda õhukeste viiludena salatil, värskel ciabattal või .... no olgem ausad, tegelikult on kõige parem maiustada ka niisama:)

Herne-brokolipüree

Täiesti testitud ja katsetatud, et seda püreed söövad ka need pirtsutajad, kelle jaoks on kartulipuder ainuke ja õige köögiviljapüree:) Niisiis, kui valmistada lõuna- või ühtusöögiks miskit liha ning aurutatud köögiviljad, värske salat või mõni muu tervislikum variant tundub juba üksluiseks muutunud, siis siin see on - suviselt heleroheline püree, milles on rohkelt herneste mekki ning brokoli varjatut võlu. Lisaboonusena räägib selle toidu kasuks  ka lihtne valmistusviis:)

Musta oa kastmega marineeritud broilerikintsuliha

Kui mul on valida broileririnnafilee või -kintsuliha vahel, siis valin ma kahtlemata viimase. Kintsuliha puhul on mahlase lõpptulemuse saavutamine oluliselt kergem, tänu pisikestele rasvaribadele liha küljes. Nii on liha maitse küpsenult kuidagi rikkalikum ja parem, võrreldes täpselt samamoodi maitsestatud rinnafileega.

Ükskõik millise lihaga tegemist, siis on grillimisel oluline, et saavutatakse õige grillimisaste. Mahlase grillitud linnuliha ja kuivanud lihatüki vahel jookseb tegelikult imeõhuke joon. Eriti on oma olemuselt õrna tekstuuriga kana- ja kalkuniliha, mistõttu hoolikas jälgimine (ei võrdu liha pideva pööramise ja torkimisega;)) küpsemise ajal on igati teretulnud! See broilerikintsulihale mõeldud retsept jääb lõpptulemusena (ja õigesti küpsetatult) lausa suurepärane. Kõik valmib lihtsalt ning kiiresti. Marinaadi koostisosadeks on kasutatud lisaks muudele komponentidele soolaka mekiga musta oa kastet, mis on valmistatud frementeeritud mustadest ubadest. Olen seda kasutanud nii nuudliroogades, kastme komponendina, lisanud hautistesse ja marinaadi koostisesse, nagu siinses retseptiski.

Koorene ahjukala

Lihtsuses peitub võlu! Sel ahjus küpsenud kalaroal on rohkelt puhtaid maitseid ning mõnusalt rammus või-koorekaste. Valmib  vähese vaeva ja kühikese ajaga ning maitseb kõigile:) Valmista see roog mis tahes kalast, kuid soovitatavalt võiks see olla valge kala. Retsept ilmus ka ajakirjas Maret (juuli 2015)

Lahtine kartulipirukas (kolme komponendiga!)

Kõlab juba kulunud jutuna, aga seadke sammud hommikusele turule, ostke sealt kõike head ja paremat värsket kraami ning peatuge ka kartulileti ääres. Pistke turukorvi mõned kuldkollase jumega kartulihakatised, millest juba kodus võib hakata sedasama kartulipirukat valmistama. See pirukas valmib (lisaks maitseainetele) vaid kolmest komponendist ning sellest piisab, et üks korralik küpsetis valmis saaks. Soovi korral võite sellele pirukale lisada juurde ka näiteks eelmisest päevast järelejäänud gill-liha, aga see pole oluline:)

Suvine mustikapirukas

Mulle tundub, et seesuguste marjapirukate või -kookide puhul, nagu seegi retsept, on üheks minu lemmiklisandiks saamas vanillipuding. See on piisavalt magus, paraja paksusega ning üleüldse annab suurepärase maitse kõikidele kookidele. Seetõttu tuleb siit taas üks koogike, kus täidises on kasutatud muuhulgas ka pudingut. Marjadena on esindatud selle hooaja tõelised pärlid mustikad, mis iga koogi kuidagi erilisemalt särama löövad..... vähemalt minu arvates. Metsad on mustikatest tulvil, nii et toorainega probleeme ei tohiks tulla. Alati saab ka ju turult, aga võimaliselt võiks siiski ühe pisikese retke metsa ette võtta ning korra selle meeldivaid võimalusi ära kasutada;) 

See retsept valmis taas koostöös VeskiMatiga ajakirja Tiiu (august2015). 

Kiire pitsapirukas kanaliha ja kahe juustuga

Eilne päev möödus õues olla, sest tuleb ju ära kasutada neid päikeselisi päevi, mis paaril päeval siinset suve rõõmustavad. Ilusad ilmad röövivad aga alati ka pisut (loe: palju) söögitegemisaega ning seetõttu tuleb leida lihtsaid alternatiive. Siit tuleb üks hea pirukas, mis saab ka hästi kiiresti valmis. Vaja on vaid pärmi-lehttainast, sinna peale laotatud komponente ning lisaks veel ühte salakomponenti, mis sellele pitsapirukale korraliku lõppviimistluse annab. Selleks on mandlilaastud, mis selle pirukaga kuidagi nii maitsvalt sobituvad. Olen teinud seda pirukat juba mitu korda ning see sobibki valmistamiseks kiirel ajal või siis, kui lihtsalt eriti süüa teha ei viitsi;)

Lihtne kaneeline sõstrakook

Kui mul on võimalus, siis viimasel ajal eelistan magusale koogitükile pigem soolast ampsu. Tundub, et olen kooke viimasel ajal nii palju küpsetanud, et isu on hetkel täis. Siiski-siiski ei suuda ma ära öelda erinevatest kodukookidest, kus kasutatud metsas või siis põõsa ja peenra pealt korjatud marju. Praegune aeg ju lausa soosib erinevaid marjakooke ning seetõttu jagan retsepti ühest oma selle aasta lemmikust. Pisut sarnane koogike on siin blogis juba olemas, kuid siiski on see piisavalt teistsugune retsept, et sellele eraldi postitus pühendada. Valmis saab see lihtsalt ning lõpptulemus jääb mõnusalt mahlane ning parajalt kaneeline, mulle meeldib selle koogi juures muidugi see, et täidist on küllaga ning koogil olev kate on nii... kuidas seda nüüd öelda .... purune?!?!

Ma nimetan selle küpsetise kindlasti ehedaks koduseks koogikeseks, mida hea valmistada just praegusel hooajal;)

Imeline toorpuder marjade ja chia seemnetega

Toorpuder on minu üks selle suve lemmikuid. Eriti veel siis, kui hommikul kipub kiireks minema ning korralikku hommikusööki ei ole aega justkui valmistada. Toorpuder on aga üks korralik ja toitev hommikueine, mille saab valmima panna eelmisel õhtul - järgmiseks päevaks on kausike täiuslikku kõhutäitjat valminud. Praegune aastaaeg soosib ka erinevaid marju, nii et neid võib lahke käega hommikusöögi peale raputada. 

Ühe projekti raames teen pikemat aega koostööd Veski Matiga, kellele (pidades silmas nende tootevalikut) seesama retsept sai ka tegelikult valmistatud. Mulle tohutult meeldib selle kaubamärgi all müüdav uus toode - Veski Mati seemnete ja kliidega helbed, mis sisaldab lisaks kaerahelvestele ka odrahelbeid, rukkihelbeid, nisukliisid, päevalilleseemneid, linaseemneid ja kõrvitsaseemneid. Ühesõnaga üks korralik segasummasuvila, aga maitseb nii hästi:) Muidugi võite aga sellesama hommikusöögi valmima panna mistahes kaerahelvestest (sobivad nii jämedad kaerahelbed, mitmeviljahelbed vms)

Piilu ka üht teist retsepti siin blogis: üleöö valminud kaerahelbepuder!

Kikerhernekook (gluteenivaba!)

Taas üks gluteenivaba kook, mis maitseb hästi. Seekord on koogi põhimassiks kuivatatud kikerherned, mis siin koogis nö jahu eest on. Koogi valmistamine ei nõua miskit keerulist, lihtsalt pisut segamist ja püreestamist ning seejärel saabki lihtsa vaevaga valmis seesama koogike, mis ahjus küpsenuna on kergelt pähklise meki omandanud. Mulle meeldis see kook pisut külmkapis seisnuna, siis on ta parajalt tahenenud ning väike tükike seda kooki hea kohvi kõrvale sobitub nii lihtsalt imeliselt. 

Selle koogi valmistamine algab kikerherneste leotamisest, need moodustavad selle koogi põhimassi. Seejärel tuleb juba pehmenenud kikerherneid lihtsalt korralikult püreestada. Kindlasti saab lihtsamini ka poes müüdavate ning juba purgis olnud kikerhernestega, aga minul oli täpselt üks pakike kuivatatud kikerhernestega kodus olemas:) Mina kasutasin siin üht oma viimase aja lemmikut kookospiimaga kondenspiima, aga vabalt võib kasutusel olla ka tavaline kondenspiim. Mulle meeldib selle koogi juures just see pähkline maitse ning kohati õrnalt krõmpsuv tekstuur. Siiski võib vabalt juurde lisada ka hakitud Kreeka pähkleid. Üks soovitus veel - küpsemisel jälgi kindlasti, et see liialt üle ei küpseks, sest niimoodi üleliia kaua ahjus olnud kikerhernestest koogid kipuvad kiiresti kuivaks minema. Minul piisab ilusti 25-30 minutist, et kook jääks parajalt mahlane

Lihtne kodune tomatiketšup!

Kes meist ei armasta ketšupit, mis lisandina koos rohelise sibulaga koduste praekartulite kõrvale nii hästi passib. Veelgi parem on siis, kui see tomatilisand on isetehtud. Kui tomatihooaeg on täie hooga käimas ning nende punapõsksete andide rohkusest ei ole enam pääsu, siis on hea mõte valmistada kodust ketšupit. Selline isetehtud tomatikaste/-ketšup valmib lihtsalt ning maitseb nii-nii hästi. 

Kõik käib lihtsalt! Ketšupi valmistamiseks tuleb vaid vajalikud komponendid potti pista ning siis oodata, millal segu sobiva paksuse ja pehmusega massiks pliidil podiseb. Seejärel pisut püreestamist ning maitsestamist ja seejärel ongi isetehtud ketšup valmis! Enne ketšupi valmistamist siiski aga mõned soovitused ja tähelepanekud:

• Ketšupi valmistamisel nõuavad mitmed retseptid tihtipeale eelnevalt tomatite koorimist. Tegelikkuses on see lihtsalt üks aeganõudev tegevus. Ketšupi hautamise ja püreestamise tagajärjel tomatikoor seguneb märkamatult kogu segusse ning seetõttu pole ma ise tomatite koorimise peale kunagi aega kulutanud;)
• Parima lõpptulemuse saavutamiseks eemalda enne valmistamist tomatitelt  plekid ja pehmed kohad;
• Ketšupis kasuta mistahes suhkrut – muscovado ja fariinsuhkur annavad lõpptulemusele juurde pisut karamellisemat maitset, tavaline suhkur jätab aga ketšupi klassikaliselt magusaks, demerera suhkur annab samuti teisugust huvitavat mekki;
• Suhkru asemel olen magustajana kasutada ka mett või vahtrasiirupit;
• Äädikatest võib ketšupile lisada klassikalist kanget äädikat või siis mahedamat õuna-, riisi- või veiniäädikat. Kangusest oleneb loomulikult lisatav äädika kogus;
• Vürtside ja ürtide valik kastmes oleneb täielikult valmistaja eelistustest. Pea aga meeles, et ketšupil peab siiski olema maitset! Siinses retseptis olen kasutanud pipart, sinepiseemneid, kaneelipulka loorberilehti, nelki ja muskaatpähklit; 
• Tülikas on peale keetmist kõik potti pistetud vürtsid ükshaaval välja noppida. Seetõttu meisterdan tavaliselt valmis marlist ürdikotikese. Selleks pistan vajalikud vürtsid marlile, pakin need kokku, kinnitan niidiga ning pistan keetmine ajaks potti*
• Kui soovid paksemat ketšupit, siis lase tomatisegul lihtsalt kauem keeda - nii aurustub vesi korralikumalt välja;
• Säilitamiseks soovitan pigem kauem keedetud tihkemat tomatisegu;
• Lisaks klassikalisele tomatiketšupile võib valmistada igasugu erinevate lisanditega ketšupit – kasuta lisandina tšillit, erinevaid ürte, küüslauku, karrit vms. Lisandid lisa segule püreestamise käigus;
• Kui soovid täielikult ilma seemneteta ketšupit, siis suru peale püreestamist kogu mass läbi sõela;
• Soovite kollast ketšupit? Sel juhul kasuta valmistamisel kollaseid tomateid ning valget sibulat;
• Hoidistamiseks pista kuum tomatihoidis kohe peale valmimist eelnevalt ettevalmistatud pudelitesse/purkidesse;
• Pista tomatipasta pigem pisematesse pudelitesse/purkidesse, sest juba avatud kodune tomatihoidis ei säili nii kaua!
• Vanaemad soovitavad enne purgi sulgemist hoidise pind katta sularasvaga – see aitab hoidisel paremini säilida!
• Korralikult suletud ja jahedas hoitud tomatiketšup säilib u 6 kuud.